postipankkia.

sest ma lihtsalt tundsin vajadust öelda, kuivõrd ma neid väljamõeldud intriige ja ülepaisutatud emotsioone vihkan. rumalus on elada oma elu ainult pealtvaatajale, sest osa publikust ei suuda sitta näitlemisoskust niikuinii välja kannatada. seega jagunevadki inimesed ümberringi kaheks: need, kes irvitavad, ja need, kes maani kummardavad, imiteerivad ja on valmis kõike ohvriks tooma, et laskuda samale tasemele. kui see lavastatud tegevus, milles iga päev liigud, on tõesti nii täisväärtuslik ja okseleajavalt huvitav, ei peaks tekkima vajadustki seda iga hinna eest reklaamida ning teistele pähe määrida.

lööge mind risti või loopige tomatipüreega, aga naeratus või pisarad, mis on nii võltsid, et hinnasiltki veel küljes ripub, ei ole minu arvates just kuigi kenad. prooviks natuke iseendast lähtuvalt elada, mis?