ela rõõmu kulutades.

noh, ma mõistan, et kui midagi tarka öelda pole, tuleb õhku loopida sisutuid fakte ja pelgalt emotsiooni mõju peale lootma jääda. kui aga mu vaimusilmas tekib inimese pea asemele essell õhtulehe esikaas, mille pinnast 2/3 katab pealkiri, mis ütleja suust just rohke süljega koos välja purskus, siis tahaks seda mõistust hüvastijätuks suudelda küll. ja enda kannatlikkust ka, sest no kaua võib inimese väärikuse peale sittuda.

mulle meeldib, et tegelikult saan ma alati koti selga visata ja minna, sest aeg on näidanud, et mind pole mõtet suunata. lõpuks, olgugi et tulin ehk ringiga, olen ma ikka seal, kuhu ise tahtsin jõuda.