lieblich-zart.

kallid kaaskannatajad, algamas on viies päev angiini ja räbala enesetundega. olukord on mõnevõrra parem kui esimesel paaril päeval, kui suutsin vaid voodis põrsa häält teha (vinguv häälitsus) ja veidra fantoomvalu käes viselda. täna käisin isegi arsti juures ja sain antibiootikume, mille pakend meenutab hiiglaslikku kondoomipakendit. saa siis nüüd aru. lähitulevikus tagasi tsivilisatsiooni ilmselt ei jõua, kuid hiljutisi sündmusi arvestades pole mul sellest absoluutselt kahju. joon aga kodus rõõmsalt teed ja kuulan muusikat.

ja lihtsalt sooviks veel mainida, et kellegagi telefonitsi rääkides lihtsalt EI TOHI kõnet poole pealt katkestada. see on kõige alandavam ja solvavam liigutus üldse, ükskõik kui endast väljas või vihane ka olla. ma loodan, et ma ise kunagi nii ei tee, siiani olen ilma läbi saanud.

ning optimism ei võrdu naiivsusega. see olekski selleks korraks kõik.