..

need on need hetked, kui päike on juba tõusnud ja on varahommik ning asfalt on juba piisavalt soe, et paljajalu mööda inimtühje tänavaid kõndida. see on see hetk, kui saad aru, et kõige rõvedam on hommikutundideni kestva peo puhul see hetk, kui joodav-söödav on otsas ja inimesed hakkavad kaineks saama. ja teadmine, et voodi on su praegusest asukohast umbestäpselt 13 kilomeetri kaugusel, ei mõju lohutavalt. ja halvasti ka ei mõju, sest tegelikult on ilus.

need on need hetked, kui jälgid inimesi enda ümber ja saad aru, et neil kõikidel on kuhugi jõuda, midagi saavutada ja endaga peale hakata. kõikidel on siht silme ees ja esimesed (või ka juba ma-ei-tea-mitmendad) sammud selleni jõudmisel astutud. need on need hetked, kui naeratad mõrult ja lohutad end mõttega, et veel on liialt vara sellistele asjadele mõtelda. veel pole vaja, mis siis, et sees kriibib.

need on need hetked, kui lamad katusel, mille plaadid on tulised, ja vaatad lõputut sinist enda kohal. päike lõõskab ja soe on, nii soe! kõik kohustused vajuvad tasapisi unustusse ja mõtled, et näed, suvi vist ongi ootamatult kohale jõudnud.