kesknärvisüsteemi häired?

mind on alati veidi hirmutanud sellised väikeste laste kambad korterelamute vahelistel mänguplatsidel. mitte, et nad endast mingit reaalset ohtu kujutaksid, aga nad mõjuvad ka lihtsalt letsu mängides ja naerdes kuidagi nukralt. selles pole iseenesest midagi imelikku, et lapsed õhtul pärast lasteaeda või kooli oma maja ees tänaval kokku saavad ja mängivad. see tundub mulle ilmselt veider sellepärast, et minust läks kõik see mööda. minul oli aed ja vennad, isegi lasteaias ma ei käinud. selleks, et ma kusagil avalikus kohas liumäest alla laseksin, oli mind ka kaua vaja julgustada.

hästi sügav oleks nüüd öelda, et see on jätnud jälje mu ensekindlusesse, et ma kardan eakaaslasi ikka veel, et ma ei andesta seda endale ja mida kõike veel. (ei, ma ei tea, miks ma enda sõnade üle pidevalt irvitan. :D)

homme siis üle pika aja uuesti sinna jõledasse koolihoonesse külmetama. tervis pole veel korras, aga rohkem puudumist lihtsalt ei saa lubada. ja und pole veel, tänane hommik oli üle pika aja valutavast kurgust hoolimata nii hea: hiline, aeglane, soe ja unine. kell 11 ärkasime korraks, et süüa ja antibiootikum sisse võtta ja edasi magada.

mulle üldse ei meeldi hetked, kui inimene, keda varem eemalt jälgides oled pidanud mõistusega ning intelligentseks olendiks, käitub ühel hetkel nagu täielik idioot. lapsik edevus ja esinemisvajadus löövad ikka aeg-ajalt välja, täiesti arusaadav, aga õpi neid palun talitsema.