lähme?

hommikul kohviku avamises on midagi maagilist. kuigi õues on veel hämar, kui kitsukest välikohvikut avad ning linu märgadele laudadele laotad, ja esimese kahe tunni jooksul on ainsaks külastajaks nokamütsiga muhe onu, kes saia ja kooki toob. midagi maagilist on esimese kliendi saabumises, päeva esimese kohvi lõhnas ja toolide nihutamise hääles. midagi maagilist on neis hetkedes, kui kassas pole peenraha ning järjekordne klient tahab tassi kohvi eest viiesajasega maksta. kiirustava töö pinge lahtub neil hetkedel, kui keev vesi jalgadele tilgub, kandikutäis pokaale kidudeks puruneb või piim vahustamistopsist välja purskub ja kleindi ees piimase näoga vabandada tuleb. midagi maagilist on selles rõõmsameelsuses, millega lõpuks inimestele ütlema hakkad, et soovitud kooki pole, et kõik valged veinid on soojad või et sulgemiseni on aega viis minutit.

samamoodi on veider öösel kell kaks veel paar tundi tagasi puupüsti täis olnud, kuid selleks hekteks juba vaikset ning poolpimedat kohvikusaali silmitseda.

kuid kõikide nende hetkede alla kaob liiga palju praegu tähtsamat. kunagi kindlasti jälle, selleks korraks olen läinud.

ma pole kindel, kas asi on pimedas ajas või milleski muus, aga mul on viimasel ajal lihtsalt meeeletu isu hapu järele. ainult apelsine, sidruneid ja greipe söökski. (mandariinide järgi veel arusaadavatel põhjustel isu pole, ilmselt ei tule ka.)

pimedast ajast rääkides. 13.-19. detsembril loojub päike juba 15:20. 29.detsembril näiteks hakkab päike alles 9:19 tõusma.

ja kuigi ma väidan järjepidevalt vastupidist, tekitab lähitulevik minus õudu, täpselt nagu eelmistel aastatel.