tunnistan üles

kui keegi mingil põhjusel prooviks mu viimasel ajal valitsevat seisundit diagnoosida, siis oleks tegu näiteks raskekujulise motivatsioonipuudusega. ma poleks arvanud, et seda kunagi ülten, aga fakinghell, kõik läheb iseenesest sitasti ja valesti! kõik see, mis pole varem olnud oluline, on nüüd järsku määrava tähtsusega ja varem hädaolukorras abiks olnud mõtted ja tegevusplaanid ei mõju enam. miks? pole aimugi.

ja sedasi ma istungi oma ummikussejooksnud mõtete ja poolikute (või siis üldse unustatud) kohustuste otsas. võtame asja rahulikult, mõtleme algusest peale läbi: mõte töötab ainult nii kaua, kuni loetlen üles seda, mis kukkunud naeruväärselt halvasti välja, jäänud ajapuuduse tõttu tegemata. kui aga tulevikku pilk heita ja mõelda, mida siis ikkagi teha tuleks, hakkab miski sees tõrkuma: "ei taha! ei suuda! milleks ometi? mõttetu!" ja ongi ring taaskord täis saanud.

pretensioone laekub igalt poolt, ennekõike aga mu enda poolt. näiteks, milleks oli vaja end poole ööni vaevata mingi lollaka koolitüki kirjutamisega, kui ma alles kell 11 hommikul silmad lahti tegin? miks ja k u i d a s ometi ma sisse magasin, ma ju olin ometigi õppinud?! võta kummalt poolt tahad, mu saamatus ajab kõigepealt naerma ja siis nutma.

merete on ju alati olnud see, kes jõuab seda rohkem, mida rohkem ette võtab. mis siis nüüd teistmoodi on? või pole ma lihtsalt varem end tähele pannud ja näen nüüd alles sellest agarusest läbi? ma ei tea, kellelt või kus kohast need ootused mu kohta on tulnud, mis sunnivad hammustama suuremat tükki, kui neelata jõuan. ilmselt olen ise süüdi.