what more to ask for?

nendel hetkedel, kui seisad öises kesklinnas rahatult ega tea, kuidas 13 km kaugusel asuvasse voodisse jõuda, saad aru, kui ilus on elu. nendel hetkedel, kui tõsimeeli ei suuda meenutada, millal viimati sõid midagi, mis päris sööki meenutab, saad aru, kui ilus on elu. nendel hetkedel, kui suudad näpu ukse vahel sodiks muljuda ja kõigest väest üritad mitte vastikusest ja valust oksendama hakata, saad aru, kui ilus on elu. kui saad sümpaatiat nuruva sõnumi ja hoolimata sellest, et tahaks "õnne" asemel "käi vittu" kirjutada, jääd piinlikult viisakaks, saad aru, kui ilus on elu. nendel hetkedel, kui oled pool ööd õppinud pähe mõtteta sõnu ja lauseid, et saada number kahe asemel number viis mingisse lahtrisse, saad aru, kui ilus on elu. kui inimene, kes peaks olema üks lähedaseimaid üldse, on enese teadmata läbi lõiganud viimseni kõik ühendavad lülid, saad aru, kui ilus on elu. nendel varahommikutel, kui ärkad pärast mõnetunnist rahutut und, et minna ja lasta endale mõtteid pähe panna ja sõnu ette dikteerida, saad aru, kui ilus on elu. nendel hetkedel, kui ei tea, kas inimese enesealanduse üle naerda või nutta, saad aru, kui kuradi ilus on elu tegelikult.

Te peate hakkama mõistma elu huumorit, maise elu võllahuumorit. (Hermann Hesse)