kõõõõõõks

ma lihtsalt ei suutnud seda kajastamata jätta. arutasime msni vahendusel just ühe blogi üle, mille omanik kirjutab lausa häirivalt luulelist ja imalate võrdlustega ülekuhjatud teksti. tekkis siis küsimus, et kas selle üle pigem naerda või kaasa tunda. väljendudes siis sedasi:

Laura says:
kas painutada oma suunurgad üles taeva ja päikesepaiste poole kui kasvava taime õied ja lasta kõlada naerul kui lindude imeilusal oodil kevadele..või alistada need gravitatsiooni vastupandamatule tõmbele ja niisutada maad tulisoolaste pisaratega, mis oma täiuslikkuses toovad meelde teematite igavese sära..?

that just made my day