olen koondportree

kõigepealt need, kes ronivad koolihierarhias (või ükskõik millises tegelikult) kõrgemal positsioonil asuvale inimesele võimalikult sügavale perse, olgugi et see on mõttetu, sest kuni sul pole ei mõtet, sõna ega tegu, pole kartust, et sa kellelegi üldse korda võiksid minna ja end kuidagi ohustatuna peaksid tundma. teisest küljest jälle need, kes mingil täiesti arusaamatul põhjusel on võtnud omale õiguse teha ja öelda mida tahes. sellise sita tsirkuse igapäevase pealtvaatajana peaksin ma olema muutunud idiootsuste suhtes immuunseks, aga näed, paraku mitte. täna tekkis konkreetselt tahtmine need kenad näolapid segamini peksta, täiesti hüsteeriliselt ja toore jõuga, sest need ilmselgelt ongi antud olukorra põhjuseks. kuigi peab tunnistama, et ega needki väga õnnestunud pole. mainitud äärmuste vahele jäävad veel kõik need tahtejõuetud ja allaandja tüüpi inimesed, kes lihtsalt mugavlevad oma passiivsuses. ja muidugi, kuidas võisin unustada kõik need võltsdiibid noored, kes sportlikest inimestest ja kõigest, mida vähegi annab liigitada laiatarbe alla, kaarega mööda käivad, raamat(ud) kaenlas ja klapid indirokiga peas.

ma ei tea, kas on mõtet tegelikult üldsegi hakata loetlema põhjusi, miks üks või teine inimene tekitab tahtmist sisikonda välja oksendada, sest seda teevad varsti juba peaaegu kõik. lihtne järeldus: viga peab olema ja ongi ilmselgelt minus. mõtle, milline isuäratav kompott: sildistan inimesi, suhtn neisse eelarvamustega, kogun kõik viha ja kibestumuse endasse. lapsikus isiklikult, mis.