sanddollars

kui kõik hakkab tasapisi korda saama ja ma öösiti jälle magada saan ja ei varise iga ebaõnnestumise pärast kokku (kuigi enesevihkamise, või koguni -jälestuse hood are still there), tekib mingi uus mõte/tunne/idee, mis teisest otsast jälle laastamistööd tegema hakkab.

and you sleep while i write all this down

kell on veidi kuus läbi ja viru bussipeatuses on mul seltsiks nii mõnigi võluv oss, kes ilmselt bemmi känkrasse sõitnud on ja seepärast nüüd õnnetult tossudes jalgadel tammub ja esimest ühistransporti ootab. jalutan trammipeatusesse ja sõidan mõttetult edasi-tagasi, et mitte nina otsast külmetada. ja isegi sellisel kellaajal, kui esimene võimalus koju saada tekib alles tunni pärast, võib juhtuda, et neiu lastakse enne uksest sisse. naeratasin talle.

ehmatusest, et tahtsidki sitasti öelda, mitte ei kukkunud nii välja, üritad end veenda, et miski pole muutunud. kõigest väest, iga ajurakuga üritad ignoreerida mõtteid sellest, mis saab, kui ongi, nagu näib. kuidas siis hakkab välja nägema hommikuti ärkamine või kuidas maitsema kohv? kas õhu lõhn on siis enam sama?

there was a moth caught in the soap dish
laminated in lye
will you still remember me well
if I don't get to two-o-o-five?
my dead line gemini