ehtne ja halb

seosetud katked vestlustest, hetkedest, inimestest, kohtadest. miski meenub, aga kas see oli päriselt või? ei julge pead anda. sita enesetunde tõttu tripin viimastel päevadel konstantselt une-ärkveloleku piirimail ja lihtsalt eksisteerin. mingit kasu ega ka märkimisväärset kahju minust pole.

veider hakkab, kui ühel hetkel öeldakse sõnadega välja midagi, mida alateadlikult alati teadnud oled, kuid pole endale tunnistanud. ma olen tapeet või seina aseaine näiteks: alati olen olemas ja kuulan, noogutan, sest õigupoolest polegi mu vastus või reaktsioon sulle oluline, peaasi et sina enda emotsioonidest ja mõtetest saaksid rääkida. või siis nagu paberrätik, mis alati taskuspõhjas alles on ja mille sisse kõik oma pisarad saavad pühkida. sest ma olen ju alati teil olemas, vaikiv ja truu, kelle juurde viimases hädas tullakse, kui keegi teine enam teada ei taha. ja see on kõik, mis loeb.

vahepeal on tunne, et paistan läbi.