ood noh

naljakas, praegu on alles veebruari keskpaik, ja juba on mul kevad põues. eelmine kevad isegi rohkem, sest tulevane hirmutab mind endiselt. see pilt on ka tehtud eelmises märtsis vist, üsna esimese päikese ajal.

täna ärgates oli tuba läbi kardina paistvat valgust täis ja veidral kombel tuli ninna see värske mulla ja muru lõhn. ilmselt igatsen valguse ja soojuse järele nii väga, et kujutan juba asju ette. nii-liiga-väga palju asju tuli meelde, et nüüd on padjal mu pisaratest väike must laik. olen jah laisk ja ei võta meiki maha õhtul. või noh, millaliganes ma siis magama parasjagu otsustan minna.

minu poolest võiks ilm jäädagi mõneks ajaks külmaks, peaasi et jälle mingiks rõvedaks sombuseks ja ilaseks ei muutuks. kui päike väljas on, on tuju hea ja tervis korras, kiirnuudlid ei maitsegi vastikult ja peeglist ei vaata enam vastu mingi magamata sasipundar, vaid enda ja laupäevaga üsna rahul olev mina.