südamelt ära

heh, tegelikult pole see ju kaugeltki esimene kord, kui jään mängust välja puhtalt sellepärast, kes olen. ta ei kanna kontsasid nagu ega käi end ööklubis nühkimas, seega pole mõtet väljagi teha. teetass kuradi teetassiks, end puudutatuna tunnen ma sellegipoolest, kui sujuvalt tagaplaanile kaon ja meenun alles siis, kui öömaja tarvis on (siis järsku pole nii-nii-ammu näinud, eks?). samas on mind alati lõbustanud vaatepilt inimestest, kelle jaoks on määravad vaid välised ja tegelikult täiesti sisutühjad nüansid. head elu ning kullajahti, musid! :*