black leather shoes

istun niisama, kuulan popidioti, lakin igavusest küüned ära, passin orksis ja sobran vanades piltides, lappan mõnda kooliasja, et määramata tulevikus lebom saaks. kallan klaasitäie kokat ja jätan selle mõneks ajaks seisma (kes ütles, et lahustunud koka halb on?). ütlen jallule, et ta tuld teeks ja võtan oma kurikuulsa pleedi ümber. rörr, laavin selliseid õhtuid.

ostsin mõni aeg tagasi raamatu: Juri Lotmani “Hirm ja segadus”, mis kujutab endast hunnikut esseesid kultuurisemiootikast. tegelikult limpsisin seda natuke juba suvel Varrakus tööl olles, aga süveneda siiski ei jõudnud. tegelikult tekitab terve see sari nutuvõru ümber suu, sest abituriendi rahakotis on täpselt nii vähe raha, et see kõik elementaarse peale ära kulub ja üldjuhul raamatuid soetada ei raatsi. siiski-siiski, parematel päevadel jätkub ju ka pooleliitrise rummi ja laimi jaoks.

iseenesest on loogiline, et igaüks tõlgendab mõtteid vastavalt sellele, mida oluliseks peab. seekord tähendab see sõimu ja inimeseks olemise meta vastasseisu – pole vist vaja geenius olla, et aimata, mis domineerima jääb. kusen ilmselt vastutuult, sest juba puhtfüüsilises mõttes olen vähemuses. ehk siis proovin olla tabula rasa ja ootan ära.

täna kõndisin pärast inglise keele proovieksamit, mis aju millegipärast täiesti käsnaks pigistas, kodu poole. täitsa kevad oli. järsku tabas nagu haamriga lagipähe mõte, et jestas! mul saab ju kool põhimõtteliselt kohe läbi. see, et mul tuleb elus veel vaid viis korda vene keele tundi minna, on muidugi eufooriattekitav, aga ülejäänu?

Mul ei ole põhimõtteid. Mu põhjas ei ole mõtteid. Põhjas on puhas vesi, mis voolab (Kaplinski)