cranberry espresso

tartu on üks äärmiselt imelik linn. aastavahetusel seal (umbes poolteist tundi) olles tundus see maailma kõige vastikuma kohana üldse ja kui see kuidagi võimalik peaks olema, oleks tahtnud sellele linnale jalaga virutada. mõni aeg tagasi käisin jälle ja seekordne emotsioon oli täiesti vastupidine. võib-olla oli asi selles, et seal oli kuidagi kevadisem ja mu paaniline päikesevajadus kaalus kõik muu üles. aga siiski oli tore lipata, enerksikas näpus, loengutesse ja kuulata näiteks juttu muistsest mehhikost ja selle usundist. õhtune tantsuetendus oli ka superb ja öine viinajoomine ühikas oli lihtsalt nüri. x)

sealt edasi pärnus olid lihavõtted ja pisiõe sünnipäev küll veidi vähem meeleolukad, aga mõneks ajaks peaks nüüd rahu maa peal olema kodukülastamise osas. muidu oleks vist täiesti sujuvalt möödunud need paar päeva, aga suutsin siiski üsna geniaalselt ühe lahtise metallist põrandaliistuga oma jalga veristada, niiet viimased poolteist nädalat on möödunud vasakut jalga longates. homme proovin siiski arstile end näitama minna, lookin good on väga vale mu kohta öelda praegu..

viimase nädala ajaga olen oksendamiseni laulnud ja palju muud tähtsat selle arvelt ära jätnud. tasus vist ära ka, sest lavalt alla tulles ei pidanudki väga häbenema. ehk siis, saaremaal käisime kooride festivalil. kuressaares oli nii kevadine ja hea, et praegu pealinna vaadates olen rööömus, et minna sain. päike ja tuul ja avarus annavad isegi kõvale magamisasemele ja kinga litsutud põrguvalu tegevale jalale andeks. suht veider oli ka esinemine kultuurimajas, kuhu mind suht äkkotsusena altide solistiks pandi. seal ma siis seisin, prožektor näkku kütmas, ja proovisin pidulik välja näha. noodid ei püsinud käes ja mul polnud õrna aimugi, kus järjega oleme, niiet taeva-ja-maa-kõige-näh-ta-vaa tuli üsna kogeledes ja mõttes palvetades, et mälu nüüd alt ei veaks ja suudaksin ka peast oma kohad ära laulda.

kolm nädalat veel.. annaks ükskõik mida, et oleks juba nii soe, et saaks hoovi madratsi maha panna ja lihtsalt päikse käes lesida ja sidruniga jäävett juua ja mõnda hääd suvelugu kuulata ja siis ilmselt samal ajal õppida ka. bussiga mandri äärealadele sõites paistis päike vahepeal katuseluugist sisse otse mu näo peale. see oli niiii soe ja kuna bussis teadupärast tuul väga ei puhu, tekkis silmi kinni pannes peaaegu juunikuu keskpaiga tunne.

hõhõhõ, koorinaljad
aade: "tenor, võta vähemaks!"
keegi bass: "pole enam midagi vähemaks võtta, tenor ju."

sel pullil sel pullil tulevad tulevad lõigata lõigata ai tilulilu lõigata maha need..