youme and meyou

olen teadlikult kasvatanud oskust end vajadusel ümbritsevast isoleerida. kellele neid vastikuid emotsioone ja vihkamist ikka vaja on? keeran reageerimisnupu miinimumi peale ja lihtsalt ignoreerin kõike halba. viimasel ajal olen veel laisemaks läinud ja ei reaageri enam rõõmsale ka eriti. go figure. kuigi aeg-ajalt saab vihmase märtsikuu masendus ikkagi võimust ja klaveriklahvide kohal hakkavad pisarad voolama, kuigi jaan krossi auks on selles laulus tema read: "ja me oleme rõõmsad - nii rõõmsad, et me ei tea, kas on koit või eha."

viimasel ajal on kapuuts, kindad ja põlvini kinninööritavad saapad ka tõelised elupäästjad. tõmban kapuutsi pähe, on soe ja peidus (ja jällegi isoleeritud) tunne, saapad on asendamatud tänavaid katva sita sees ellujäämiseks, ja kinnaste väärtus on viimase sügis-talve-kevadega kordi kasvanud. taolised mõtted tikuvad ikka pähe ühistranspordis, sest mussi armastan pigem kodus lebotades nautida ja purjus/lehkavad härrad-prouad ei paku ajule just teab mis koorumust. igatahes, minus tekitab bussi käsipuude palja käega puudutamine lihtsalt kirjeldamatut jälkust. oma viga, et hakkasin mõtlema, millised on need sajad ja sajad käed, mis päevas neid torusid nühivad.

olgugi et juba päris mitu aega on meeletu tahtmine selg vastu ahju teki sisse mähkuda ja lihtsalt olla, on möödunud päevadesse mahtunud veel šokolaadimuffineid, pisarateni naermist, nilbeid jutustamisi, vaniljeviina, ohtralt energiajooki ja kohvi, märkmepabereid, hallitusjuustu, kaneelipulki, kirjutamisest tindiseid sõrmi, otsustusvõimetust, kaks magamismaratoni, üks roosa Monte Cristo ja üsna sürr allnighter. Boonusena lisandub nimekirjale praegusest hetkest ka valutav magu.