shirtless, sheetless and

olgugi et olen 18 aasta jooksul elanud rohkemates kohtades kui mõni terve oma elu jooksul, on kurb võtta asju riiulilt, panna kasti, panna kast autosse, tõsta autost sülle ja panna siis uuele laminaatpõrandale. aga selle nukruse kaalub üles fakt, et vanalinn on veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel ja et korter on päris oma. kuni sügiseni, kui mind ootab ülikoolilinn. ühelt poot oleks hea lõpuks paikseks jääda, aga samas muutub üks ja sama asukoht minusuguse inimese jaoks kiiresti rusuvaks. ent ometi ei taha midagi lõplikku öelda. elame, näeme.

kolmekuusena napilt elu päästnud operatsiooni ma ei mäleta, seega sain täna ka siis oma elu esimese sellelaadse kogemuse. haha, tegu oli tegelikult küll ainult jalaga ja väiksema lõikusega, aga õnneks pole midagi tõsisemat vaja olnud ka. sain kenasti lamada, heledatesse lampidesse vahtida ja tunda, kuidas skalpell lihasse vajutatakse. ukse taga tund aega pabistamine oli närvid üsna üles kütnud, niiet pidin mõtteid peaaegu jõuga mujal hoidma ja tegevust leidma, et mitte väga paanikasse minna. usun, et tegin arsti ja õe päeva tunduvalt lõbusamaks, sest esimene asi, mis laual pähe torkas, oli venekeelne luuletus, mis koolis pähe sai tuubitud. ilmselt ajendas mind selleks suures enamuses venelastest koosnev personal, kellega eelnevat suhtlema pidi. :D

ja olgugi et arst käskis täna lamada ja valuvaigisteid krõmpsutada, on täna võrdlemisi tegus päev olnud. nüüd õpin veel veidi majandust, sest mõni õpetaja kohe tahab kaks päeva enne kooli lõppu suuri töid teha. lõpp paistab.

ma igatsen teid seal, muide. kui see midagi muudab.