ghostwork

unenäod ujusid mu ümber ega jätnud mind maha ka siis, kui ma pooleldi teadvusetult valge kivi juurde komberdasin, et kehakinnitust saada, silmad suletud ja keha magamisemõnust nõrk. hubases pimeduses nohisesid vaikselt magada sajad rästikud, kõik oli rahulik, kõik oli hästi. ma ujusin unes, selle lained veersid üle minu, ma võisin neid lausa katsuda ning tundsin, et ta on pehme nagu sammal ja pudeneb samas sõrmede vahelt läbi nagu liiv. uni oli kõikjal mu ümber, ta täitis kõik õnarused ja augud, ta oli korraga soe ning värskendav, hõljudes mu ümber nagu paitav ja jahutav tuuleõhk. mitte iialgi varem polnud ma maganud nii hästi. (Kivirähk)

uni tuleb kähku ja piisavalt rahulik vaid siis, kui end ärkvelolekuga tõesti viimse kannatuseni kurnan ja voodi juba füüsilise jõuga mind enda poole tirima hakkab, või siis, kui alles vastu varahommikut ebaselgena oma korterisse jõuan. muul juhul vähkren, köhin, närin küüsi, meenutan olnut ja mõtlen kaugele ette, fantaseerin, kuulatan oma puuris sahistavat dorist või köögist külmkapisurinat. kui ka uinun, näen unenägusid, mis kokkuvõttes väsitavad vaimu ja keha rohkem kui allnighter seda teeks. hommik saabub ehmatusega ja tülpimusega, samas ka tundega, et oh! olen selleks korraks pääsenud. ent sürrealistlikud pildid ja kummituslikud figuurid käivad veel pool päeva kandadel ega lase korralikult ärkvelegi tõusta.