in the line for the bathroom

aeg on näidanud, et pigem negatiivsed emotsioonid hoiavad mind liikumas. mitte, et õnneliku ja rõõmsana elu seisma jääks, aga teatud madalhetkedel suudan näiteks hämmastavalt edukalt õppida ja töid teha või ennastunustavalt trenni teha. lihtsalt piitsutan end takka, et mitte pead norgu lasta või nõrkust välja näidata, ja naeratus harjubki näole. enda uputamine erinevatesse tegevustesse ja kohustustesse saab päästerõngaks.
kõhutunne või kuues meel või lihtsalt mingi paranoia mu peas kardab, et üks selline periood on peagi kohale jõudmas. mõnes mõttes hea (?), produktiivsust ongi viimasel ajal vajaka jäänud.

põgenesin paariks päevaks mandrilt ära, mis iseenesest oli hästi mõnus, kuid haudvaiksed ööd ja avarus jätsid mõttelennule liiga suure ruumi ja vabaduse. vahest selle süüks tulekski kõik ajada.

kunsti lõputöö tegin ka viimasel hetkel kiiruga ära. polnud juba teab mis ajast leidnud hetke pliiatsi või pintsli haaramiseks ja tulemus sai roosteläinud oskuste pärast ikka mõnevõrra kannatada. ohwell, vähemalt on tehtud. see on vist olnud tervet gümnaasiumi läbiv moto ja jätkuvalt kehtib.

no suhtjah