i'll do without it

inimesed ja väärtused moonduvad nagu kõverpeeglis. muutuvad värdjalikeks, vihkamist täis grimassideks, mida ehmatusega avastad endale peeglist vastu vahtimast. tegelikult on see kõik ju siit samast, mu enda põse vastast ja südame ligidalt, kuid näib utoopiliselt idiootlik ja kauge. kauge just seepärast, et ma ei saa aru ega tea, kuidas olla või käituda. ikka veel eksisteeriv nõme puberteet minus tahaks jälle jalanõudesse sülitama hakata ja uksi prõmmida, aga kuhu see viib? ma olen ühtaegu maruvihane ja haletsev. ja ma ei teagi, kas haletsen neid, kellest on vaid varemed järel, või ennast, et pean kõrvalt vaatama enda autoriteetide allakäiku. ja veel niiii labast ja halenaljakat regressi, et... !

samas ega ma ise suurt parem pole. ma küll ei ütle lahti põhimõtetest ega lase endale pähe istuda, aga end kõrvalt vaadates tahaks küll aeg-ajalt vastu nägu lajatada. häbi on, aga nagu näha, pole see piisav motivatsioon loobumiseks. eks näis, kas ja mida tulevik toob.

jooksen ajaga võidu. lõpp paistab, ent lohutavalt ei mõju see enam mitte mingist otsast. ilmselt lootsin ma sisimas viimse hetkeni, et Seda Otsust ei tulegi langetada ja et kõik laheneb kuidagi iseenesest. järjest teravamalt maksab kätte oskamatus planeerida, tahtmatus midagi konkreetset öelda.

tüdimus, väsimus, igavus, abitus, tahtmatus. you name it