montanita

vahepeal tekkis juba nii mõnus suvetunne: sai end päikse käes praadida (mu meelistegevus viimasel ajal) ja soojad ööd lubasid külmetamata väljas olla. nüüd olen aga tagasi pealinnas, kus tervitab tuuline ja pilves ilm. muidugi lisaks hommikused konsultatsioonid ja vee-eel üks eksam, mis on viimasele kahele äärmiselt suvisele nädalale väga ebaloogiline jätk. lõputseremoonia ja muu puhvis ning pidulik tekitab peavalu ja organiseerimisvaev võtab igasuguse ootusärevuse, niiet ma ei teagi enam, kas keskharidus on üldse seda kõike väärt. aga mis seals ikka.

ja vahepeal ajab inimeste idiootsus lihtsalt ahastusse. alguses kipub nutuvõru vägisi ümber suu, siis muudab mõtlikuks ja lõpuks tahaks lihtsalt raudkangiga vastu pead peksta. teistele siiski, mitte endale, sest nüüdseks olen hakanud mitte enam põlgusega, vaid jälestusega sellistele inimestele mõtlema. neid filmilikke hetki, kus jääd lihtsalt kellelegi otsa vaatama, suu lahti ja silmad suured, on viimasel ajal häbiväärselt palju olnud. keegi kusagil kõrgemal on vist nõuks võtnud mu arusaamu ja seniseid uskumusi kõvasti raputada, sest juhuse läbi olen saanud teada nii mõndagi, mida tegelikult ei oleks tahtnudki. aga mis seals ikka.

kodulinnas uue laundži uudistamine andis ka elulise õppetunni. neiud, teadke, et kui noormees küsib teie arvamust mona lisa kohta, siis on see ilmselge märk sellest, et kui te juhuslikult vaba ja vallatu pole, tuleks seda kiiremas korras teatada, et vältida edaspidiseid ebameeldivusi. mina eksisin selle lihtsa reegli vastu ja pidin, muidu tegelikult väga meeldivast õhkkonnast, põgenema. aga mis seals ikka.

tagaaetu tunne on. ma olen väsinud. ja pangakaardi kaotasin ka ära. ja ma mahutasin just 11 kirjandusõpikut omale kotti. vot see on tase!