shine on me now

tõesti tahaks, nii kuradi väga selle väikese solvunud hinge põhjast tahaks, et see kõik oleks uni või et keegi kargaks mu tühjast riidekapist kaameraga välja ja karjuks: "smile!". palun? mul pole siin enam isegi mitte muusikakeskust, et mingite helidega kõrvaltoast tulevat juttu summutada. ma tean juba niigi palju, aitab! aiiitaaaaab!

hirm mitte kunagi enam kohtumise ees paneb inimesi veidrusi tegema, vaata ja imesta! lõpupeol oli olemas kõik klassikalise noortefilmi läbu elemendid: välismaalast keppiv nohik, aknast välja oksendav tüdruk, mingil veidral põhjusel ka veenidelõikaja, paar pesu väel tantsijat ja kõrvulukustav (kohati ootamatu) muss ja vihm. vihma käes passisin ka terve järgmise päeva pisikest(?) afterpaartit pidades, niiet lõpuks värisesin tahtmatult juba nagu langetõbine. järjekordsele vihmasele jaanipäevale tulebki nüüd haigena vastu minna. ja ka veidi haige peaga, sest seekordsest maratonist toibumine paistab kuidagi kaua aega nõudvat.. mine figureeri.

the world's gone, don't think about it
life is short, you'll do without it