imalaid põimlauseid moosiga

lihtsalt mõtlesin teada anda, et ma olen nii kuradi õnnelik. kuigi ma olen haige ja lürbin esmaspäevaõhtuse nolife'i kõrvale ravimteed, mis teeb nina krimpsu ja kuigi ma ei saa praeguse konto jäägiga mitte mingi valemiga kuu lõpuni hakkama ja kuigi mõnikord on igatsus ja vesine olla ja mõnikord on kuri olla ka ja kuigi varahommikuses tallinn-tartu bussis kuulas mingi nolk peaaegu halekurja mussi ega lasknud magada ja kuigi vahepeal eksin kogemata majandusteooria loengusse ja teen poolteist tundi head nägu ja kuigi naabrid võtavad meie merevaiku ja nõusid ja kuigi vahepeal on kuidagi vales-kohas-tunne, olen ma tegelikult ju õiges kohas. VÄGA õiges kohas. sest inimesed on ilusad ja südames, sest ma tunnen, et ma suudan veel millestki huvituda, sest vein maitseb paremini kui enne, sest ühikatoa aknast avaneb meeeletult ilus vaade, sest nädalavahetusel tallinnas käies sain paduvihmas ligemärjaks, sest kõik oluline on minuga kaasas igas geograafilises punktis. FAKKJEE, sest ma ei viitsi seda teksti nüüd loetavaks või arusaadavaks teha, sest ilmselt ununes nii mõnigi oluline seik, sest see kõlab ilmselt kohutavalt trafaretselt, sest ilmselt ongi praegu õige aeg imala möla ajamiseks oma tolmu kattunud blogi ja tegelt mis vahet sel üldse on,

öödkuud