uskumatuä

aga näed, vahepeal on nukker olla ka. istun oma haiglapalatis ja vahin läbi linnusitta täis akna tartu linna peale. see vaatepilt pole teab mis kena praegu, ööpimeduses on kordi köitvam. aga eks kõik on ju ilusam, kui päris täpselt näha ei ole.

mõtlen, et mida kuradit ma siin üldse teen. mida ma teen täna õhtul kursuse tutvumispeol või mida ma tegin öösel oma õppejõuga zavoodis vaieldes või mida ma teen toidupoes kõige odavamat ketshupit ostes või mida ma teen nädalavahetusel, kui kõik kusagil ära on. istun aga palatis edasi ja vahin läbi linnusitta täis akna tartu linna. keda ma kallistan keset tänavat kui kurb hakkab või kellele ma helistan 2am kui valuvaigistit tahan. tegelikult on selliseid inimesi ju siingi, aga ikka ju kohkuks tagasi, kui kaela langeks või mu numbrit telefoniekraanil vilkumas näeks. või mida kuradit ma teen, kui see tunne nüüd ei lähegi ära. jooksen jälle, kott seljas ja nina püsti, minema?