for our donuts

nii hea on. kõik loksub kuidagi iseenesest paika ja polegi enam tunne, et läheb ainult sitasti. esimesed tüdimusilmingud muidugi on, need on ilmselgelt seotud ilmade muutumisega külmaks ja tatiseks. kuigi linnade vahel liigeldes on ka väga ilusaid vaatepilte olnud, näiteks pärnust tartusse minnes kilingi-nõmmelt läbi sõites olin nina vastu aknaklaasi ja mõtlesin, et kui ei peaks loengusse minema, läheksin lihtsalt õue jalutama. niiii ilus oli! ja noh, üleeilsest tartu-tallinn maanteest ma ei hakka rääkimagi. praegu on mu korteriaken ka nagu pilt: päike ja värviline pihlakapuu ja tumedamad vihmapilved kaugemal taustal. ma ei tea, kas olen seda maininud, aga kui ma sündisin, istutas isa kevadel mulle pihlakapuu. see on nii kaua mu lemmikpuu olnud ja suurt sümboolset tähendust omanud kui mäletada suudan. see konkreetne pihlapuu jäi küll esimese kodu aeda minust maha, aga see siin akna taga on ka samahästi kui minu oma.

ma olen enda ümber jälle rütmi ja süsteemi suutnud luua, milles toimimine annab kogu kindluse ja turvatune, mida uues keskkonnas hakkamasaamiseks vajan. viimasel ajal olen eneselegi üllatusena suure entusiasmiga päris mitu kohustuslikku teost läbi töötanud ja õppimist tõeliselt nautima hakanud. külmad ja pimedad ilmad on nüüdseks juba hea mitu korda trennigi ajanud, et energiat juurde saada. tervisega ei saa küll kiidelda, aga kuniks seda naiivset optimismi jagub, pole häda midagi. ainult inimestest on viimasel ajal kuidagi kõrini, aga ju siis on hea aeg vahelduseks endaga tegeleda.