no time for later

mul on igatsus sellise uue ja rohelise, värske järgi. et kohtuda kellegi täiesti võõraga, kellega pole isegi mitte väga kaugeid ühiseid tuttavaid või muid ühisnimetajaid, ja lihtsalt olla ja rääkida. keegi kelle jaoks oleks uus kõik see, mida ma ise ja mu lähedased tüütava järjepidevusega uuesti ja uuesti läbi ketrame. keegi, kellele saaks rääkida kõigest heast mu elus, eelkõige inimeste näol, ja elada kaasa lugudele, mis ei meenuta varem kuskilt kuuldud jutte.

inimesed peaksid rohkem asjadega leppima, proovima vähemalt. mis mõttega sarvi vastu ajada, kui mõned asjad lihtsalt peavad mingit kindlat moodi olema? mida rohkem ma üritan vastupidist tõestada, mida rohkem ma (kasvõi kunstlikult) sisendan endale aasta lõppedes head tuju ja positiivsust, seda suurema tõenäosusega kõik perse lähebki. ikka laseb keegi üle või saadab niisama pikalt ja jälle olen ma siin, kus alati, istun kollaste jõulutulukeste valguses unetult ekraani taga ja närin küüsi. ikka tuleb see päev morbiidse krampliku naeratusega ja paistes silmadega. ikka saabub minu päev aastas kuidagi ülepeakaela ja ilma vähimagi emotsioonita. on asju, mida alati tead, aga ikka teeb haiget, kui aeg-ajalt jälle meenub. ja nii siis ma teengi endale lubaduse, olgugi et pole uusaasta. ma kavatsen nüüdsest teadlikult leppida sellega, et lähedased eelistavad mulle vahel võõraid, et minu päev pole põhjus omavaheliste pingete allasurumiseks, et vahel on parem, kui miski läheduses ei meenuta mu olemasolu, ja kui ümberringi on kõik nii rõõmus ja sädelev, olen ma lihtsalt tuim ja apaatne. see lihtsalt on nii, see on loodusseadus, ja ma ei kavatse selle vastu enam võidelda. sest samal ajal mööduvad aastad mu elust, ja ma ei taha neid raisata sellele, et üritan jõge ülespidi voolama panna. ma ei taha.

selle masendava jutu järgi võiks ekslikult arvata, et ma olen padumasenduses. tegelikult olen ma päris rahul, päris parajalt ükskõikne ja samas ootusärev. näis, kas suudan selles kõiges ka hommikul ilu näha.