loud pipes

peaks jälle minema sinna oma lemmikkohta tallinna vanalinnas, et juua jahtunud lattet ja suitsetada. see on omamoodi traditsiooniks saanud niipea, kui esimene kevadepisik põue pugenud on. mäletan, mida mõtlesin esimesel varavarakevadel ja veel on meeles, mida sellest järgmisel. olin siis palju õnnelikum kui eelmisel korral. esimesel korral oli mul CD-pleier (!) kotis ja ootusärevus kõhus, olgugi et lumelöga sadas otse pähe. sellest järgmisel korral olin rahulik, aga väga õnnelik. millal see oli? eelmisel aastal vist jäi üldse käimata? mälu kipub mind hülgama selliste meenutuste puhul: meeleolu ja muud detailid, muuhulgas isegi riietus on meeles, aga täpne aeg mitte. ehk ongi parem.

aga minema peaks küll, sest eile öösel, kui katustelt näkku ei tuisanud ja tuulevaikus tekkis, lõhnas veidi sulava lume järgi. sest tundub, et lõpuks olen sellegi linnaga vastastikusele sallimisele jõudnud, sest kui proovida, võtab hommikutundideni käratsev inimmass avasüli omaks ja tänavaid ju tunnen juba tegelikult ka. mingi magus äratundmishetk tekib siia halli tuppa astudes, pooltühjas auditooriumis lauda valides, õhetavate nägudega ja muusika rütmis hüppavate inimeste vahelt kahe kokteiliga lauda triivides, poes greipe valides ja rongijaama rutates, et nädalavahetuseks sõita siiski tagasi koju.