71A

mõnikord elustab mingi lõhn, heli või tundmus mälestusi, mida arvasin olevat ammu kuskile unustusse vajunud. selliseid, millega uskusin end olevat elama õppinud. peaaegu nagu deja vu vist, aga veidi teisel tasandil. silme ette ei tulegi konkreetseid pilte või sõnu, aga see vastik abitus ja äng pigistab ikka kuskil sees. mingiks määramatuks ajaks tekib paanikalaadne ja nii sügav ja peaaegu füüsiliselt valus kurbus, et annaks ükskõik mida, et see ära läheks, ja isegi teadmine, et praeguseks on kõik see möödas, ei lohuta. et tänaseks päevaks on see kõik tegelikult mitme-mitme aasta tagune õudusunenägu, millest mingi ime läbi suutsin ärgata.

aga ilmselt jääbki kogu läbielatu summa järelkaja mind kummitama, ja see on hoopiski see, millega pean elama õppima. see on üks väheseid seiku, millele avameelselt alla jään ja tunnistan, et pean sealt möödudes ikka veel keelde hammustama. et isegi seitsme aasta möödumine pole muutnud tahtmist nutta karjuda, ja ega ilmselt seitsekümmendki aita.

palun väga teile naeratavat meretet