coming back to life

kes praegu kas või natukene ei õhkaks kevade tulekust ja päiksest ja sellest, et suvi juba peaaegu paistab, eksju? lõpuks fucking ometi on valgust! ja tänu sellele energiat ja tahtmist teha, olla, tunda, minna, näha. nagu oleks talveunest ärganud ja miski sees sunniks tasa tegema neid pikki pimedaid tüütuid kuid. tahaks tegelt nagu veel kirjeldada kõike, mis teinud olen ja kus käinud, ja kõiki, kes on olnud või tagasi tulnud või alles tekkinud, ja mõtteid, mis kõik sellega tulid (ja läksid!), aga esiteks ma ei viitsi, teiseks mul pole aega ja kolmadaks.. see poleks pooltki see.

väike tõrvatilk ka tegelikult: nimelt ajab mõne inimese passiivsus kohutavalt närvi. mitte midagi konkreetset tegelikult ei ole, mida nina alla hõõruda saaks, aga ükskõiksusest ja osavõtmatusest läbiimbunud üleüldine hoiak ja suhtumine tekitavad okserefleksi. aga seda olen ma inimestes alati jälestanud, niiet tegelikult ei ole see praeguses hetkes midagi uut. vahest on asi selles, et ma ise olen viimasel ajal sellele täielik vastandnähtus.