..

keegi oleks nagu mute-nuppu vajutanud, tajud on nullis ja miski pole päriselt. ma ei tea, kus merete on või kas kedagi on kuskilt tagasi oodata. läätsedest ja magamatusest kuivad silmad pilguvad, aga ei vaata - ka endasse mitte. ainult juuksed liiguvad tuules ja külmad sõrmed proovivad maanteel peatada autosid. kogu elu on jälle kotiga alati kaasas, sest taaskord ei tea ma kunagi, kuhu õhtuks jõuan või jääda saan.

pärast nii pika maa läbimist end taas algusest leida on imelikult tuttavlik.