elu ja elukaid

leidsin oma digika mõni aeg tagasi üles ja olen viimasel ajal päris paljut üritanud jäädvustada. fotograafia seisukohalt pole pildid miskit erilist siiski, aparaat selleks nigel ja ise ka amatöör. küll aga on need ehk mingi tähendusega neile, kellele mu tegemised miskit tähendavad ja ennekõike ju mulle endale.

jalgadega kalad ehk vesilikud on oma ajudeta olekus liiga koomilised, et neid mitte pildistada. looduses neid pidavat üsna vähe alles olema, sest nad on liiga lollid, et end elus osata hoida. akvaariumis õnneks nad pikapeale siiski märkavad, et söögitablett neil umbes viiendat minutit pea või selja peal seisab. ideekohaselt on nad lihatoidulised, aga teistesse elanikesse nad hambaid (mis on üllatavalt suured) veel löönud ei ole, nagu ka pildilt näha on.ja siin on umbes 70kilone bernhardiinibeebi! ta on veel üsna tita ja rumal, niiet pildistamise ajal käsklus "istu!" erilist efekti ei tekitanud. palju ägedam idee on kükitav pildistaja ümber ajada, eks? hiljem ma sain muidugi esinduslikke pilte ka, aga see kukkus lihtsalt nii armas ja temalik välja.see on üsna vana pilt dorisest. me oleme koos nii palju teinud ja käinud, et ei teagi, kust alustada. ta on minuga koos kasvanud ja miljon korda kolinud, alati olemas olnud, öösiti kolistamisega mind ärkvel hoidnud, peost pähkleid söönud, turtsunud ja mind hüüdnud, mind ninast ja silmalaust hammustanud, vahepeal ka sugu vahetanud (tuli välja, et tegu on siiski tsintsiljapoisi, mitte -tüdrukuga, nimi jäi sellegipoolest samaks) , mu süles magama jäänud, lugematul hulgal juhtmeid läbi närinud, mu vaiba pabulaid ja saepuru täis ajanud, kuid kõige selle kõrval ära kuulanud niiii palju muresid ja rõõme, mõistval pilgul mu tegevusi saatnud ja oma jaheda nina lohutavalt minu oma vastu pannud. kui see karvapall mu ellu tuli, olin üksteist. doris sai 28. märtsil kaheksa aastaseks.