nonäed

ma olen vist väga rumal, et ma osadest inimestest lihtsalt aru ei saa. miks ei või inimesed olla veidigi arvestavad? miks on nii raske vastu tulla, kui antibiootikume õgiv palavikus narts palub end tööl asendada? milleks, eksole, õhtul on ju pidutsema vaja minna ja seda ei saa ometi ohvriks tuua. aga ei, pole hullu, laksin end kurguni paratsetamooli ja coldrexi täis ja laupäevaõhtune töö raekoja platsi äärses kohvikus võib alata. põll ja kõrvuni naeratus ette. mida teile?

elan, mitte ainult ei võta ruumi.

inimesed, kes olid lähemal kui mina ise, on nüüd kaugel. tea, kas on mõtet proovida uuesti põue pugeda.

aga midagi halenaljakat ka. orksi ei pane siiski, aga siia ikka. x)