praliné

minu puhul on uni teatud mõttes enesekaitse. ülisuureks paisunud negatiivsete emotsioonide eest poen tihti teki alla peitu, olenemata kellaajast. kustutan lambi, lülitan arvuti ja mõnel juhul ka telefoni välja ja tõmban kardinad akna ette, kui päev juhtub olema. loon kiirustades võimalikult pimeda ja vaikse keskkonna ning jään selili lamades lootma, et kohe tuleb uni ja lülitab mu reaalsusest välja. loodan, et kohe vajun mingisse pehmesse ja sooja koomalaadsesse seisundisse, kus ma ei tunne ega mõtle enam midagi.

umbes tund aega hiljem pole aga unest veel märkigi. suletud laud kipitavad ja keha on väsinud, aga mõistus ei jää magama. mõtteid on peas nii palju ja nii läbisegi, et lõpuks ei eristagi enam sõnu ega lauseid. liiga väsinud, et liigutada, aga liiga ärkvel, et magada. peaaegu nagu hullusärgis, mõtle.

kell pool neli päeval ärgates ei mäletagi, millal lõpuks kauaoodatud uni saabus. rõõmsa üllatusena tervitab nohu, kähe kurk ning tuim valu terves kehas. terve öö möödus veidraid unenägusid vaadates, millest ei mäleta peale ängistava hirmu ja jooksmise mitte midagi.

ikka olen väsinud. head uut aastat