mental cabaret

mu kodus on jälle inimesi, kelle siinviibimine (kui mitte eksistents üldse) mind häirib.

tegelikult on hea, et minus siiski pole kaduma läinud see osa, mis teeb lollusi ja pärast kahetseb. tunnen end rohkem inimesena nii. ja tegelikult on hea, et kõik juba möödunu ei muutu, ükskõik kui palju proovida. vastasel juhul ei jääks jalge ette vaatamiseks ju aegagi.

but don't regret the done dirt, there is no life plan set
you just swallow the cold and follow your breath

ja äkki ma tõesti peaksin proovima lavakasse hoopis. :D kuigi m ütles, et kui ma naeran, siis olengi päriselt rõõmus, ja kui nutan, siis päriselt kurb. ja see asjaolu räägib vist veidi selle plaani vastu, olgugi et on üks armsamaid komplimente üldse. eks näis.

the polyphonic spree teeb imesid. kõigi eelduste kohaselt peaksin ma end praegu vihkama ja kohutavalt tundma, aga hoopis naerma ajab ja tuju on tõeliselt hea. vennaraas saab ka homme jälle vanemaks, aga minu jaoks jääb alati väikseks.



märkmed:
ma olen kaljukits: eesmärgid, eesmärgid, eesmärgid
ja neverever ei kaldu kõrvale, raisk